Iga lõuend on emotsionaalne kartograafia.
Ma joonistan piiri kaose ja korra vahele – läve, kus terve mõistus kohtub hullusega, kus tundest saab vorm. Minu töö ei ole illustratsioon; see on väljakaevamine. Igal pinnal on teadvuse rekord: pingeline, transtsendentne, liminaalne, paradoksaalne.
Minu praktika keskmes olev duaalsus ei ole teema, mida ma väljastpoolt illustreerin. See on seisund, mille ma maalin seestpoolt – seesama ebastabiilsus, mis teeb meist inimese, pigmendi ja skaala kujul.
Selle töö kogumiseks tuleb hoida selle siseterritooriumi kaarti — mitte kaunistust, vaid dokumentatsiooni.